Aastaid tagasi kukkusin ma ühte auku millest ma enam välja ronida ei oska. See juhtus kui ma olin kuue aastane. Ja see auk on kurb koht kus olla.
Minuga riieldi sinna kukkumise pärast. Mind karistati sinna kukkumise pärast. Aga ma olin kõigest laps. Minu teel laiutas auk. Ja mina kukkusin sinna lihtsalt sisse. Ärge küsige miks. Ma ju ei tea. Ma olin kõigest laps.
Sellest ajast alates on mul liikumisruumi nii palju vaid kui auk lubab. Olen augu sisse mõned toredad asjad endale ehitanud. Aga see ei muuda fakti, et ma olen ühes õnnetus augus.
Tavaliselt eelistan ma tähelepanu pöörata sellele heale mis augu sees on mitte augu seintele. Aga mõnikord katsun ma augu seina ja mu sisemus võpatab - see reaalsus on ebaaus. Siis vaatan ma ülesse. Ja näen et augu serv on kaugel minu käeulatusest. Lasen pea norgu ja jalutan tagasi augu keskele. Seal kus on head asjad. Peale järjekordset seinte nägemist olen ma kurb. Ja see mis keskel on, see lohutab.
Ükskord viidi mind ühte asutusse. Seal asutuses pandi mu augule nimi - valikuline mutism. Mida ma siis valisin? Ma ei tea. Ma olin kõigest laps. Ma kukkusin auku.
Mu augu juures käib mitmeid inimesi.
Mõned neist on toredad. Nad aktsepteerivad fakti, et ma selles augus olen. See auk ei pea maailma lõpp olema. On siiski toredaid asju mida teha. Ja neid tulebki teha. Muidu muutub reaalsus liiga kurvaks ja raskeks.
Mõned pole üldse toredad. Kõigepealt sülitavad nad mu auku. Siis viskavad peotäie liiva. Nii et suu ja silmad täis. Lõpuks nad naeravad.
On inimesi kes istuvad mu augu serval selleks, et teha selgeks mida imelist nad sellest august väljaspool näevad ja milline luuser ma selles augus olen.
On inimesi kes ulatavad mulle abikätt omaarust. Mis kasu sellest on kui olenemata upitamisest lahutab käsi siiski mitmed meetrid?
Mõni arvab, et tunnel tuleb kaevata maapinnale. Aga kõik minu kaevamised kukuvad tagasi. Nii pointless.
Elu augus pole lihtne. Mõnikord tunnen ma, et kõik on nii lootusetu. Ja minult võetakse ära kõik hea. Ja siis kallatakse mingi jama ka veel kaela.
Iga päev on võitlus enda heaolu nimel. Ja kõik päevad pole vennad. Mõni päev olen ma väga-väga õnnetu.
Mõnikord ma tahaks, et keegi lihtsalt hooliks. Aga kõigil lihtsalt on oma variant sellest mis mu probleem on ja kuidas seda parandada.
4 kommentaari:
Ma ei näinud seda kukkumist koheselt, mind oli tõugatud eemale "tähtsamate" asjade pärast. Riidlesin ja karistasin, sest mind riieldi ja olin segaduses, keegi ei suutnud seletada, miks laps auku kukkus. Upitan pidevalt kätt sinna auku ja ikka jääb ta kättesaamatuks ... see teine käsi. See asutus andis tol ajal ainult kaks sõna - valiluline mutism - ja ei midagi rohkem. Ma ei teadnud, mida nende sõnadega teha. Emana olen tahtnud lausa kallale minna osadele augu serval "ülbitsejatele" ja oh õudust, kui palju on nende seas täiskasvanud inimesi, kes peaks olema mõtlevad, haritud jne olendid.
Kallis, 1 hoolib!!!!
Postituses mainisin riidlemist ja karistamist selle tõttu mis tunde kogu kogemus minusse on jätnud - süütunde.
Ma ei osutanud näppe. Olen näinud paljude erinevate inimeste riidlemist, karistamist ja kiusu.
Mõned riidlevad, karistavad ja kiusavad tänase päevani.
Eelkõige üritasin üleüldse inimesteni jõuda. Et nad mõtleks mida nad ütlevad. Kas nad targutavad, õpetavad, solvavad, ülbitsevad, räägivad taga, panevad paika, kiusavad, suruvad, sunnivad, naeravad või kohtlevad nad lihtsalt mind kui inimest. Elusolendit. Kedagi kellel on oma tunded, mõtted ja arvamused.
Mõnikord on tunne, et mina käin ringi ja kuulan teiste muresid ja probleeme. Olen nendega nende raskustes. Aitan siis kui oskan. Kui minul on mured, raskused, probleemid pole inimestel aega, tahtmist ega hoolimist. Kõikide jaoks olen ma "liiga palju".
Emme on alati olemas. Ühiskonna jaoks olen ma probleem.
Hei! Muidugi võiks ka see olla hea, kui ma oskaksin midagi soovitada - aga ma (veel?) ei oska. Kui kunagi oskama hakkan (millal ja kellele? mul pole aimugi), siis tänu Sinule - sest tahaksin Sinult hoopis õppida. Tahaksin nii palju aru saada, kui üldse võimalik on, sest olen kindel, et Sina ise tead juba praegu palju rohkem kui vähemalt suurem osa soovitajaid.
Tänan, et Sa kirjutad. Ja maailm pole ainult see, mis on väljas - maailm on ka Sinu sees ja mul on veendumus, et see on väga rikas, tark ja sügav ning muutub aina targemaks, ulatub aina sügavamale ja seal sügaval kõrgustesse ka.
Kui Sa oled nõus seda maailma tutvustama, siis olen Sulle väga-väga tänulik ja rõõmus.
Søren Aabye Kierkegaard on öelnud, et sa ei saa kedagi aidata, kui sa ei taju/mõista/saa aru, kuidas aitamist vajav inimene maailma näeb. Sinu kogemus annab sulle oskuse kuulata/mõista teiste inimeste muresid. Sina tead, millised on raskused ning oskad teisi mõista.
Ühiskonnal on probleem, elatakse tänases päevas, hetkelises heaolus - puudub oskus näha laiemat pilti. Milleks mõelda, kurnata aju, kui masinad seda meie eest teevad? Kadunud on elementaarne suhtlusoskus - selline, kus ma istun sinuga ja arutlen maailma asjade üle. Selle eest oskavad näpud igasugustel klaviatuuridel tippida oi kui kiiresti. Meie mõistus on näpuotstes, mitte peas. Võrdle nüüd näppude ja aju suurust. Ups, mul hakkas lausa fantaasia tööle, millised näevad välja tulevikuinimesed - pea on sama suur, kui meie näpud :) :) Ok, see oli nüüd must huumor :)
Postita kommentaar